Why partitive? Possible motivations for the partitive complement of Finnic adpositions

Abstract

Adpositions localize an entity (Figure) with respect to another entity (Ground), designated by the complement of the adposition. Most Finnic adpositions are postpositions with a genitive Ground, while prepositions typically have a partitive Ground. This work is a cognitive-linguistic study of the synchronic and diachronic semantics of partitive-Ground adpositions. It is argued that adpositions with a partitive Ground select a proximal perspective to the locational relationship, while those with a genitive Ground select a distal perspective. Three alternative hypotheses are introduced and compared concerning the origin of two Finnish partitive-Ground adpositions, kohti ‘towards’ and päin ‘towards’: 1) These adpositions originated as instructive-case bodypart expressions of position (cf. selin ‘with one’s back at’), and their partitive Ground indicated a viewpoint person; 2) They were instructive forms with a meronymic-locative meaning, expressing a more precise target area within the Ground, together with a directionality toward that area; 3) The Ground of kohti and päin was originally a partitive object of ‘aiming’ or ‘shooting’ verbs, and the soon-to-be adpositions themselves were lexicalized adverbs of direction. Kokkuvõte. Tuomas Huumo: Milleks partitiiv? Kaassõnade laiendit markeeriva partitiivkäände motiividest läänemeresoome keeltes. Kaassõnad suhestavad trajektori orientiiriga, mida väljendab kaassõna laiend. Enamik läänemeresoome keelte kaassõnadest on tagasõnad, mille laiend on genitiivis, eessõnade laiend aga on tavaliselt partitiivis. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada partitiivis laiendiga kaassõnade sünkroonilist ja diakroonilist semantikat kognitiivse lingvistika vaatenurgast. Autor väidab, et partitiivlaiendiga kaassõnad valivad asukohasuhtele proksimaalse perspektiivi, erinevalt genitiivlaiendiga kaassõnadest, mis valivad distaalse ja holistilise perspektiivi. Autor pakub välja kolm alternatiivset hüpoteesi, mis puudutavad kahe soome keele partitiivlaiendiga kaassõna, kohti ja päin (mõlemad tähendusega ’suunas, poole’), päritolu: 1) kaassõnad grammatiseerusid instruktiivis kehaosaväljenditest (vrd. selin ’seljaga millegi poole’) ja nende partitiivlaiend väljendas esialgselt vaatleja asukohta; 2) vormid olid lokatiivsed instruktiivid, mis väljendasid meronüümiliselt täpsemat sihtala orientiiri sees; 3) partitiivlaiend oli esialgselt objekt ning väljendas suunatud tegevuse (nt. ’sihtima’, ’laskma’) sihtkohta, tulevased kaassõnad aga olid suunda täpsustavad adverbid.